Mõni päev kohe on selline, et ülesse tõustes mõistad, et see võiks olemata olla. Nähtud unenäod, pool magamata öö ja sitt enesetunne ei ole just kõige parem hommiku algus. Alustasin oma päeva vaatega oma toa aknast välja, see kosutas mind mingil määral. Jätkasin kodus oma pooleli olevaid tegevusi kuniks viitsisin , ning asusin siis oma ainsa kire ja tõelise armastuse selga, et näha mis ümbruses toimub- ka see tegu oleks võinud olemata olla.
Oma tavapärasel tiirul kohtasin seekord üllatavalt palju inimesi, just selliseid, kes mind mõtlema panid. Just neid keda terve öö olin unes näinud- saatus?? Vaevalt, mõttetu on ju uskuda, et keegi või miski su elu juhib. Iga mees olevat ju ikkagi oma saatuse sepp... Inimesi, kellega ei taha kohtuda, kuid samas pead seda ikkagi tegema. Olgu selleks põhjuseks kas vajadused või viisakus.
Olles oma kodubaari väliverandal hakkas silma mulle üks valesti pargitud auto. Ma ei teagi miks ta mu tähelepanu haaras.. Kella osuti oli suunatud nelja suunas ja ma juba mõistsin, et täna oleks targem magama minna, mitte istuda leti taha ja baaridaamile oma muresid kurtma hakata- tal neid endalgi küllalt oma vägivaldse mehe ja väikse lapse näol... Mõtlesin sellele kuidas iga päev minust ikka rohkem ja rohkem võtab, ning kuidas aina vähem tagasi annab-kuhu on kadunud energiajäävuse seadus ? Süües inimesi seest nii vaimselt kui füüsiliselt on ju raske elus püsida. Nojah, kas nüüd raske. Raske on leida tahet, et mitte hüpata. Tahe peab leiduma ikka iseendas, mitte kelleski teises. MInu tahe peitub kartuses, tühipaljas ning labases hirmus. Mitte hirmus surma vastu vaid hirmus, et ma ei jäta endast märki maha. On seda siis vaja?? Ma ei tea, kuid see on ainus asi, mis mulle vähemalt mingitki energiat annab.
Imelik on mõelda kuidas kunagi sain seda sama elujõudu ümbruskonnast, kohast mis hetkel mult seda nii tohutult röövib, just see mind sisemiselt sööbki. Mitte tahe olla õnnelik vaid viha, et olen masendunud, tülpinud, tühi.
Mulle on öeldud, et mida kauem ma elan seda rohkem tuttavaid ma omandan. Loogiline. Mida kauem ma elan, seda üksikumaks ma muutun. Jah, mõistan miks. Kohati mulle tundub, et ma mõistan inimesi, isegi liiga hästi ja see ongi põhjus, miks ma nendega suhelda ei taha. Nad meenutavad oma labasuse ja brutaalsusega mulle iseennast. See tekitabki viha maailma vastu, inimeste vastu, kes siin elavad. Kui armunud paarike teineteisele sügavalt silma vaatab ja üks neist peale pikka vaikimist sõnab :"Mina sind ka.", siis ei ole tegu mõistmisega vaid loogikaga. Tühjade sõnadega, mis tegelikult ei tähenda midagi. Hapniku raiskamine, millest saab alguse krahh kohe peale lause lõppu, juba eos. Milleks siis seda tehakse? Lootusest? Kas tõesti armastusest? Tahtest? Kohemtusest hetke ees? Ma ei tea. Ma tõesti ei tea, ega oska isegi aimata. Samas on lahe vaadata "armunud" inimest. Ta on vabam, lohakam ja toredam. Isegi siis kui see hetk vaid ajutine on tasub see ära. Hetkeks, üheks ainsaks hetkeks. Miks? Et oleks mida meenutada...
